RAAMATUKOGUS MÕTISKLEMISEST TÖÖTOA KORRALDAMISENI
Öeldakse, et mida rohkem erinevat me oma elus kogeme, seda aeglasemini näib aeg kulgevat ehk nagu ütles Joshua Foer raamatus “Tantsib Einsteiniga”, siis monotoonsus pressib aja kokku, uudsus venitab laiali. Seda sain eriti tunda esimese kursuse tudengina, kui esimese semestri selja taha jätnuna tundsin nagu oleks selja taha jäänud juba terve õppeaasta. Lisaks arvukatele teistele rühmatöödele, mis esmakursuslase elu põhjendatult iseloomustavad, hakkasime “Ettevõtluse aluste” raames nokitsema ka ühe äriideega – Transfuliga.
Siis tuli idee.
Mõte sai alguse Delta raamatukogust, kus ühel õhtul innukalt õppisin, lugedes ingliskeelset sotsioloogia õpikut. Keerukamate mõistete jaoks hoidsin arvutiekraanil lahti ka Google’i tõlget, mille abi läks vaja pea iga lõigu lugemisel. Ühel hetkel aga avastasin, et lõin tõlkemootorisse sõnu, mida olin sinna just mõni moment tagasi löönud. Lühimälu, või mis? Täiesti tühi töö, kui miski ikka meelde ei jää. Sealt tekkis mõte luua platvorm, kus saaks sõnu tõlkida. Aga lisaks salvestuks tõlgitud sõnad süsteemi ja need saadetaks õppijale edaspidi kordamiseks, et need päriselt kinnistuksid. Sellest ideest sündis ka äriidee nimi: “Making translating meaningful“.
Lisaks tahtsime, et antud platvorm, millele olime vahepeal hakanud viitama kui keeleõppeplatvormile, lahendaks veel sadat erinevat probleemi. Žürii sellest ideest eriliselt vaimustuses polnud. Olime jooksnud vastu esimest seina. Asju tuli ümber mõtestada,
Meie sadat erinevat lahendust pakkuvalt platvormilt käis kõrvalisena läbi ka funktsioon, mille sisuks oli aidata kasutajal õpitavat (võõrkeelset sõna) meelde jätta, luues talle näiteks mõne mälutehnikalise pildi või andes võrdluseks sarnase kõlaga tuttava sõna. Ühel hetkel mõtlesime, et miks mitte vaid selles kitsamas suunas edasi minna? Olen kindel, et nii mõnigi õppur on olnud olukorras, kus materjalidega silmitsi seistes kerkib pähe mõte “Kuidas ma selle kõik endale meelde jätan?” See on õigustatud küsimus. Enamasti koolis seda ei õpetata ning koolitunnis on prioriteediks info edastamine ning teadlikule seostamisele aega ei jäeta.
Mille kallal me siis töötame?
Me loome õppeplatvormi, kuhu kogume kokku erinevaid seoseid, mida inimesed on kasutanud millegi meelde jätmiseks. Olgu selleks mõne võõrkeelse sõna tähendus, Sloveenia pealinn, Leedu lipuvärvide järjestus, Eesti kümne viimase peaministri järjestus või mõni keerulisem meditsiiniline termin.
Selmet üksi oma vihikuga laua taga nukrutseda ja oma aju mittemäletamise eest vihata, saame teha koostööd ja aidata üksteisel paremini meelde jätta. Kaks pead on ikka etem kui üks pea. Õppur sisestab õpitava “probleemkoha” Transfuli andmebaasi ja näeb viisi, kuidas keegi teine on selle meelde jätnud. Kui aga terminit andmebaasis veel ei eksisteeri, saab küsimuse püstitada foorumisse, kus sulle on toeks teised seostamisentusiastid. Kui aga tunned, et sul on endal häid seoseid varnast võtta, saad aidata teisi õppureid, sisestades oma seosed süsteemi, kogudes nii punkte.
Kuidas edasi?
Enamik koolitöö raames alustatud ettevõtteid ei jää püsima. Neid ei loodagi sellise eesmärgiga. On hea meel tõdeda, et meie selle statistika osaks ei langenud. Kuigi vahepeal on ikka raske, sest koolitöö võtab palju aega, kõhklused-kahtlused närivad hinge ja kõik ei lähe alati (tegelikult mitte kunagi) plaanipäraselt, oleme järjepidevalt kasvõi samm-sammu haaval edasi toimetanud. Usume ise sellesse ideesse ja see mälutehnikate maailm on lihtsalt nii põnev ning sealne potentsiaal on Eesti koolisüsteemis täiesti kasutamata jäänud.
Viisime oktoobris läbi ka oma esimese mälutehnikate alase testseminari, et panna ennast uues olukorras (natuke nagu õpetaja rollis) proovile ning saada ka õpilastelt endilt sisendit meie loodud seoste kohta. Väga õpetlik ja lahe kogemus. Mõni tõi tagasisidena välja, et oleks tahtnud sellest juba nooremana teada saada, mõni ütles, et ei ole kunagi mõelnud, et sellist lähenemist võiks kasutada rohkemaks kui “mängulõbuks”. Olen juba põnevil eesootavate töötubade ees.
